1902. aasta talvel reisis naine nimega Mary Anderson New Yorki ja avastas, et halb ilmsõitesväga aeglane.Nii tõmbas ta märkmiku välja ja joonistas visandi: akummist klaasipuhastivälisküljeltuuleklaas, ühendatud auto sees oleva kangiga.
Anderson patenteeris oma leiutise järgmisel aastal, kuid autosid oli sel ajal vähestel inimestel, mistõttu tema leiutis erilist huvi ei äratanud.Kümme aastat hiljem, kui Henry Fordi mudel T tõi autod peavoolu, Andersoniakna puhastaja” unustati.
Siis proovis John Oishei uuesti.Oishei leidis kohapeal toodetud käsitsi juhitavaauto klaasipuhastinimega Rain Rubber.Sel ajal jaotati tuuleklaas ülemiseks ja alumiseks osaks ningvihmakummlibises mööda kahe klaasitüki vahet.Seejärel asutas ta selle edendamiseks ettevõtte.
Kui seade nõudis juhilt ühe käega vihmaliimi ja teise käega rooli manipuleerimist, sai see kiiresti Ameerika autode standardvarustuseks.Oishei ettevõte, lõpuks nimega Trico, hakkas peagi domineerimakojamehe labaturul.
Aastate jooksul,klaasipuhastidon vastuseks tuuleklaasi disaini muutustele ikka ja jälle uuesti leiutatud.Kuid põhikontseptsioon on ikkagi see, mille Anderson visandas 1902. aastal New Yorgi trammil.
Nagu ühes varajases klaasipuhastajate reklaamis öeldakse: "Selge nägemineennetab õnnetusi ja teeblihtsam sõita.”
Postitusaeg: 10.11.2023